Peet

Peedis on anorgaanilised nitraadid, mida muude köögiviljade hulgas sisaldab ka punapeet, muutuvad suus leiduva sülje ja bakterite toimel nitrititeks, mis seedimisprotsessi käigus muunduvad omakorda gaasiliseks lämmastikoksiidiks. See gaas aitab veresoontel laieneda ja lõõgastuda ja alandab sel moel vererõhku.

Sõltuvalt kasvuaja niiskusest ja päikesepaistest, edasi peedi säilitustingimustest ja -ajast võib punapeedi veesisaldus olla 82-89%. Ülejäänud 11-18% moodustab nn. kuivaine, peamiselt magusad suhkrud (7-12%, suhkrusisaldus sõltub sordist, kasvutingimustest jms teguritest). Peedis ei ole praktiliselt üldse tärklist ega rasvu, küll aga natuke valku – 1-2%. Kiudaineid on viie kuni seitsme protsendi ringis. Mineraalainetest on punapeedis rikkalikult väävli-, kaaliumi- ja magneesiumiühendeid. Leidub ka fosforit ja kaltsiumit.

Sõltuvalt taime kasvuperioodi omapärast kogub ta endasse lämmastikuühendeid, mis on viimasel ajal huvi pakkunud ka teadlastele. Mikroelementidest on punapeedis arvestatavalt rauda, joodi, kloori, mangaani ja koobaltit, orgaanilistest hapetest õun- ja oblikhapet. Vitamiinidest on punapeedis, eriti tema lehtedes rikkalikult askorbiinhapet ja foolhapet ning hulgaliselt värvilisi antioksüdantsete omadustega bioflavonoide.

 

Peedipunane betaniin on kantud lisaainete registrisse - kui näete tooteinfos koodi E-162, siis teadke, et tegemist on kasuliku punase värvainega, ning selliselt värvitud jäätised, maitsestatud hapupiimatooted, karastusjoogid ja mitmesugused maiustused on teretulnud. Betaniin on tugev antioksüdant, veres liigub ta LDL osakesse ja kaitseb seda kolesterooli transportivat lipoproteiinset osakest oksüdatiivsete modifikatsioonide eest, ühesõnaga - ohjab ateroskleroosiprotsessi.