Alkohol
Nii kaua kui on inimene elanud emakesel maal, on tema organismi jõudnud alati mingi kogus alkoholi. Ka siis kui ta elas veel koopas. Nimelt, seedetraktis on alati olnud mikroorganisme, mis tekitavad oma elutegevuse tulemusena ja mingil määral etanooli. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
Alkohol vähendab veresuhkrutaset 12 tunniks pärast tarbimist, seetõttu märkad alkoholi tarbimisele järgneval päeval suurenenud söögiisu, eriti energiarikaste söökide järele. sage tipsutamine rikub veresuhkru tasakaalu ja on kaalutõusu kindel garantii. Ehk teisisõnu, alkoholi kuritarvitamine soodustab rasvumast ja luude hõrenemist. ( allikas: Ü.Hõbemägi Söö ja sära 40+)
Siider: siider on puuviljamahla kääritamisel moodustunud väikese gaasisisaldusega lahja alkohoolne jook. Suhkrusisaldus määrab joogi kanguse. Pärmid kääritavad suhkru alkoholiks, eralduv süsihappegaas lahustub osaliselt joogis. Klassikaline siider laagerdub käärimisjärgselt tammevaatides, tööstuslik suurtootmine kasutab aga üha enam terastanke. Pika realiseerimisajaga siidrid on pastöriseeritud ja neis pole kasulikke elusaid mikroorganisme. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
Õlu: Vaatidele põletati kuusnurkne täht, mis sümboliseeris joogi kuut komponenti: vett, linnaseid, humalaid, pärmi, tuld, kuumutuskive. Õlu on tärkliserikka toorme alkoholikääritamisel saadud hele- või tumepruun jook, mis sisaldab tavaliselt 1...8% alkoholi. Põhiline õllevili on oder. heleda õlle valmistamiseks kuumutatakse linnaseid madalamal, tumedate õllesortide saamiseks kõrgemal temperatuuril. Tumedate õllede puhul lisatakse vajalike maitse- ning värviomaduste saavutamiseks tumedaid karamell- ja/või kohvilinnaseid, mida on enne kõrgema temperatuuriga töödeldud. Kasutatakse humala emastaime viljastamata õisi ehk nn humalakäbisid, milles on õllele spetsiifilist mõru maitset tagav lipuliin. Peale maitseodauste rikastamisele aitab humal kaasa ka õlle säilimisele, sest selles olevad mõruühendid pärsivad paljude mikroobide elutegevust ja sadestavad õllest välja soovimatuid valkaineid. 100ml õlut annab keskmiselt 26-48kcal. Õlu annab ka toitaineid: vett, arvestatavalt süsivesikuid, aminohappeid, peptiide ja valke. Õlles on väga soodne kaaliumi ja naatriumi suhe kaaliumi kasuks. Õllest saab inimkeha mikroelementi räni, mida teistes alkohoolsetes jookides eriti ei leidu. õlle oskuslik mõõdukas tarbimine võib vähendada neerukivide tekke riski. Õlu on vastunäidustatud podagrahaigetele ja kusihappe ainevahetushäiretega inimestele, sest õlles on rohkesti puriinialuseid, millest inimkeha toodab kusihapet. Kusihape on vees halvasti lahustuv aine ja kõrgematel tasemetel veres hakkavad moodustuma kristallid. Alkoholi mõjul on kusihappe eritumine raskendatud, aga kristallide teke soodustatud. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
Vein: veinivalmistamine sai alguse Lähis-Idast. Esialgu tehti veini peamiselt datlitest, mees, harvem kohvipõõsa marjade suhkrurikkast säsist. Vein on marja-või puuviljamahla kääritamisel saadud jook,mille alkoholisisaldus on vahemikus 6...15%. Naturaalne viinamarjavein on jook, mis on saadud viinamarjamahla alkohoolsel käärimisel ilma suhkru ja alkoholi lisamiseta. Erinevalt kangetest alkohoolsetest jookides annab vein suhteliselt vähem kaloreid. Enamik veine on happelisuselt küllaltki lähedased inimorganismi maohappe pH väärtusele ja seepärast sobib vein eriti hästi toidukõrvaseks joogiks, ergutades seedenäärmete talitlust. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
# Parkained ja tanniinid rõhutavad eriliselt röstimisel ja grillimisel tekkivaid aroome.
# Toidus sisalduv sool toob esile veinis sisalduvad mõruained
# rasvarikkad road sobivad paremini hapude ja kõrge alkoholisisaldusega veinidega, sest need soodustavad seedimist.
# Hapud veinid ei sobi seevastu tihti kokku hapude roogadega, sest nii tunnete hapusust liidetud kujul
# Kuivad veinid mõjuvad koosluses õigete roogadega mahedate ja harmoonilistena, eriti siis, kui mängu astuvad röstimisel tekkinud aroomid- seda näiteks rikkalikult pipra, soola, küüslaugu, vasikasteegi, kitsetalle, küüliku ja praetud kala puhul. ( allikas: M.Haxter Hea toidu aabits)
Alkohol vähendab veresuhkrutaset 12 tunniks pärast tarbimist, seetõttu märkad alkoholi tarbimisele järgneval päeval suurenenud söögiisu, eriti energiarikaste söökide järele. sage tipsutamine rikub veresuhkru tasakaalu ja on kaalutõusu kindel garantii. Ehk teisisõnu, alkoholi kuritarvitamine soodustab rasvumast ja luude hõrenemist. ( allikas: Ü.Hõbemägi Söö ja sära 40+)
Siider: siider on puuviljamahla kääritamisel moodustunud väikese gaasisisaldusega lahja alkohoolne jook. Suhkrusisaldus määrab joogi kanguse. Pärmid kääritavad suhkru alkoholiks, eralduv süsihappegaas lahustub osaliselt joogis. Klassikaline siider laagerdub käärimisjärgselt tammevaatides, tööstuslik suurtootmine kasutab aga üha enam terastanke. Pika realiseerimisajaga siidrid on pastöriseeritud ja neis pole kasulikke elusaid mikroorganisme. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
Õlu: Vaatidele põletati kuusnurkne täht, mis sümboliseeris joogi kuut komponenti: vett, linnaseid, humalaid, pärmi, tuld, kuumutuskive. Õlu on tärkliserikka toorme alkoholikääritamisel saadud hele- või tumepruun jook, mis sisaldab tavaliselt 1...8% alkoholi. Põhiline õllevili on oder. heleda õlle valmistamiseks kuumutatakse linnaseid madalamal, tumedate õllesortide saamiseks kõrgemal temperatuuril. Tumedate õllede puhul lisatakse vajalike maitse- ning värviomaduste saavutamiseks tumedaid karamell- ja/või kohvilinnaseid, mida on enne kõrgema temperatuuriga töödeldud. Kasutatakse humala emastaime viljastamata õisi ehk nn humalakäbisid, milles on õllele spetsiifilist mõru maitset tagav lipuliin. Peale maitseodauste rikastamisele aitab humal kaasa ka õlle säilimisele, sest selles olevad mõruühendid pärsivad paljude mikroobide elutegevust ja sadestavad õllest välja soovimatuid valkaineid. 100ml õlut annab keskmiselt 26-48kcal. Õlu annab ka toitaineid: vett, arvestatavalt süsivesikuid, aminohappeid, peptiide ja valke. Õlles on väga soodne kaaliumi ja naatriumi suhe kaaliumi kasuks. Õllest saab inimkeha mikroelementi räni, mida teistes alkohoolsetes jookides eriti ei leidu. õlle oskuslik mõõdukas tarbimine võib vähendada neerukivide tekke riski. Õlu on vastunäidustatud podagrahaigetele ja kusihappe ainevahetushäiretega inimestele, sest õlles on rohkesti puriinialuseid, millest inimkeha toodab kusihapet. Kusihape on vees halvasti lahustuv aine ja kõrgematel tasemetel veres hakkavad moodustuma kristallid. Alkoholi mõjul on kusihappe eritumine raskendatud, aga kristallide teke soodustatud. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
Vein: veinivalmistamine sai alguse Lähis-Idast. Esialgu tehti veini peamiselt datlitest, mees, harvem kohvipõõsa marjade suhkrurikkast säsist. Vein on marja-või puuviljamahla kääritamisel saadud jook,mille alkoholisisaldus on vahemikus 6...15%. Naturaalne viinamarjavein on jook, mis on saadud viinamarjamahla alkohoolsel käärimisel ilma suhkru ja alkoholi lisamiseta. Erinevalt kangetest alkohoolsetest jookides annab vein suhteliselt vähem kaloreid. Enamik veine on happelisuselt küllaltki lähedased inimorganismi maohappe pH väärtusele ja seepärast sobib vein eriti hästi toidukõrvaseks joogiks, ergutades seedenäärmete talitlust. ( allikas: Normaale joomine M.Zilmer A. Lill)
# Parkained ja tanniinid rõhutavad eriliselt röstimisel ja grillimisel tekkivaid aroome.
# Toidus sisalduv sool toob esile veinis sisalduvad mõruained
# rasvarikkad road sobivad paremini hapude ja kõrge alkoholisisaldusega veinidega, sest need soodustavad seedimist.
# Hapud veinid ei sobi seevastu tihti kokku hapude roogadega, sest nii tunnete hapusust liidetud kujul
# Kuivad veinid mõjuvad koosluses õigete roogadega mahedate ja harmoonilistena, eriti siis, kui mängu astuvad röstimisel tekkinud aroomid- seda näiteks rikkalikult pipra, soola, küüslaugu, vasikasteegi, kitsetalle, küüliku ja praetud kala puhul. ( allikas: M.Haxter Hea toidu aabits)