Üldine ainevahetus
Energiatoomise mehhanismid:
Süsivesikud, rasvad ja valgud läbivad organismis erinevaid ainevahetusradu, mille tulemusena tekib vesi, süsihappegaas ja adenosiintrifosfaat ehk ATP. Ta on universaalne energia talletaja ja ülekandja. Organism ei suuda ATP-d eriti salvestada ning see kulub ära paari sekundiga. ATP tootmiseks on kolm võimalust:
1) kreatiinfosfaadi ( CrP) anaeroobne lõhustamine
2) anaeroobne glükülüüs
3) ATP aeroobne tootmine ehk aeroobne glükalüüs ja aeroobne lipolüüs.
Skeleti- ja südamelihastes leidub kreatiini, millest tekib kreatiinfosfaat. Sellest piisab kuni 10 sekundiks, näiteks piisab sprindiks. Pikemaajalise koormuse jaoks ATP tootmiseks kasutab keha süsivesikuid ja rasva.
Anaeroobne glükolüüs toimub ( hapniku puudusel) lühiajalisel koormusel nt 400 või 800m jooksus.
Kauem kui 2 minutit kestva koormuse korral tuginetakse ATP aeroobsele tootmisele. Kütuseallikaks on aeroobne glükolüüs ja ka lipolüüs ( rasvade oksüdatsioon) . See on aeglasem variant, sest ATP tootmiseks viiakse enne hapnik lihastesse. See toimub kui on väiksema intensiivsusega treening ja ka puhkeolekus. Koormuse algusjärgus kasutatakse glükogeeni, mis tagab umbes poole organismi energiavajadusest. Ülejäänud energia tootmiseks kasutatakse rasvasid. Mida pikem treening, seda väiksemaks jäävad glükogeenivarud ja suureneb rasvade oksüdatsiooni osakaal. Samas toimub ka glükogeeni kasutamine, see ei saa päris otsa, kuid selle puudus väljendub töövõime kahanemises. Süsivesikuid jätkub kehas umbes 2000kCal jagu, kui vahepeal juurde ei tarbi. St, et LCHF dieet ei sobi kokku kõigi spordialadega.
( Allikas: Sportlase toitumise käsiraamat. S.Saarsalu, L.Virkus)
----------------
Et aju saaks reguleerida küllastus- ja näljatunnet, peab mujalt organismist sinna jõudma info toitumise olukorrast. Teavet saadakse autonoomse ( tahtele allumatu) närvisüsteemi kaudu ja arvukate hormoonide abil. Seedekanalis on tihe elundite ja kudede närviühendus, mille abil vahendatakse ajju informatsioon seedetraktis toimunu kohta. Näiteks mao venimise kohta saab aju infot vagus-närvi kaudu. Närviühendustest tähtsamad on siiski paljud hormoonid, mida eritatakse mao- ja soolerakkudest vereringesse, ja nii jõuavad need ajju. Üks seedekanali hormoonidest on näljahormoon. Mao rakud eritavad greliini-nimelist ainet, mis suurendab näljatunnet. Kõige tuntum pikaaegne reguleerija on leptiin, hormoon, mida toodavad rasvarakud ja mis lisab ajus küllastustunnet. Leptiinipuudus viib vältimatult tüsenemisele, kuna küllastustunne jääb puudulikuks. Mõnel inimesel on leitud selline geenimuutus, selline mutatsioon, mille tagajärjel leptiinigeen ei tooda üldse hormooni. Kuid tegelikult pole teada, mis tähtsus on leptiinil kaaluhoidmisel. Paksudel inimestel on veres rohkem leptiini kui normaalkaalulistel. See on loogiline, sest paksudel on ka rohkem rasvkude, kus leptiin tekib. Praegu ei teata, mis see, kui leptiini on rohkem, ei anna paksudele juurde nii palju küllastustunnet, et nad hakkaksid vähem sööma ja kaalutõus lakkaks. Leptiin on näide sellest, et söögiisu reguleerimine on väga keeruline, kus üksikul hormoonil pole kuigi suurt mõju . ( allikas: Ülekaal P.Mustajoki)
Kui me sööme rohkem, kui organism eluks vajab (eriti rammusat ja magusat toitu), siis mikroobid paljunevad kiiresti. Ühest mikroobist saab soodsates tingimustes kuue tunni jooksul 200 000 mikroobi. Need söövad siis ära juba selle, mis on meile endile hädavajalik, näiteks valkained, mis on kõigi kudede ehitusmaterjal. (allikas: Oska olla terve.)
Mis omakorda juhtub siis kui sööme valkainet sisaldavat toitu liiga palju? Mikroobid eraldavad kasutamata valkainete aminohapetest süsinikdioksiidi-süsihappegaas, järele jäävad toksiinid. Aminohappe lüsiinist jääb siis kadaveriin, ornitiinist putrestsiin, histidiinist histamiin. Neid ja veel paljusid teisi mürke nimetatakse biogeenamiinideks. (allikas: Oska olla terve.)
Miks peab toitu korralikult läbi närima? Et toit seguneks paremini süljega, sest süljes on rohkesti mikroobidevastaseid aineid. Toidu korralikku läbinärimist nimetatakse ka fletserdamiseks- ameeriklane Flecher tunnistas esimesena selle lihtsa protseduuri suurt tähtsust. Sealjuures on ka mao soolhappel võime hävitada toiduga alla neelatud mikroobe. Seda mao mikroobidevastast tegevust me küll komplitseerime, juues söömise ajal või kohe pärast seda, niiviisi isegi tuhatkordselt maomahla lahjendades ja nõrgendades selle tegevust.(allikas: Oska olla terve.)
Enamusel krooniliselt haigetel inimestel, sealhulgas ka autistidel, on ajus põletik, mis on kõige tõenäolisemalt saanud alguse soolestiku halvast tervisest. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr. 1)
Helikobakterinakkus: maohappe madal tase võib viia mitmesuguste probleemideni, ehk seedetraktis bakteriaalse ülekasvuni ja heliobakteriga nakatumiseni. Selle diagnoosi määrab arst ning see on ravitav ravimite ja toitumise muutmisega. Seda infektsiooni saab nõrgestada nii probiootiliste piimatoodete, jõhvikamahla, manuka mee kui ka küüslaugupreparaatidega. ( allikas: Söö ja sära Ü.Hõbemägi)
Depressiooni ja käitumuslikud probleemid on seotud muu hulgas soole tervise ja bakterite tasakaalutusega soolestikus. Samuti võivad antibiootikumid seedefloora rikkumise kaudu tekitada hilisemas eas ülekaalu. ( allikas: Ü.Hõbemägi Söö ja sära 40+)
# alandavad koleseroolitaset
# takistavad kantserogeenide mõju ja kasvajaliste protsesside arengut
# kaitsevad toidumürgistuste eest
# kaitsevad maohaavandite eest
# parandavad immuunsust
# takistavad seente, viiruste ja patogeensete bakterite ülekasvu
# normaliseerivad soolelisaldist
# parandavad toitainete imendumist ( allikas: Ü.Hõbemägi Söö ja sära 40+)
Aluselisust ja happelisust tekitav toit:
Pikemalt biokeemiasse laskumata tuleb esmalt vahet teha meditsiinile tuntud seisundi ehk atsideemia ( vere happelisus) ja atsidoosi ( kudede happelisus) vahel. Viimane on mõjutatud toitumisest ehk toidu lõplikust happekoormusest. Meie organismi rakud toodavad oma loomuliku funktsioneerimise käigus happelist jääki. Peamised happelist jääki andvad toiduained on liha - ja piimasaadused. Nõrga happelise jäägi annavad kõik teraviljad. Enamik marju ja puuvilju tekitavad aluselist jääki, kuige happelisemad on kuivatatud puuviljad, datlid ja viigimarjad. Elukestva happelise toidu tagajärjed:
# luude hõrenemine# sapikivid
# liigesehaigused
# organismi kiirem üldine vananemine
# seedetrakti, neerude ja maksa suurem koormatus
# vähkkasvajad
# hormonaalne tasakaalutus. ( allikas: Ülle Hõbemägi Söö ja Sära 40+)
Ainevahetuse kiirendamisel on oluline lihasmass: vähem rasva ja rohkem lihast ning organism kulutab ka puhkeasendis rohkem kaloreid ( lihas vajab enda säilitamiseks rohkem energiat kui rasvkude). Lihasmassi hoidmiseks ei piisa kepikõnnist. ( allikas: Ülle Hõbemägi Söö ja Sära 40+)
Paljud uuringud on tõestanud, et rasv toodab vähem küllastustunnet kui süsivesikud. Kõige rohkem tekitab küllastustunnet proteiin. Ühes uuringus lisati katseisikute hommikusöögile 400 kcal kas rasvaseid või ohtralt süsivesikuid sisaldavaid toiduaineid. Pärast rasvast hommikueinet tekkiv näljatunne oli tugevam kui pärast süsivesikuterikast hommikueinet. ( allikas: Ülekaal P.Mustajoki)
Vesi ja küllastustunne: Söömise ajal joodav vesi ei tekita küllastustunnet. Joodav vesi valgub maost kergesti soolde ega jõua küllastustunnet tekitada. Kuid vee lisamine toidule tekitab selge küllastustunde. See tuleneb sellest, et toit seob vee nii, et see jääb makku piisavalt kauaks. ( allikas: Ülekaal P.Mustajoki)
düsbioos- bakterite tasakaalu häire
Ka inimese väljaheide on väga oluline, selle konsistentsi järgi on võimalik määrata inimese soolestikus olevat olukorda.
# Bakterid moodustuvad kolmandiku tahkest väljaheitest. Teise kolmandiku moodustavad seedimatud taimekuid. Viimase kolmandiku hulgas on igasugust pudi-padi. See koosneb kõigest, millest keha tahab lahti saada- näiteks ravimite ülejäägid, värvained või kolesterool.
# Ühes sekundis toodetakse 2,4 miljonit uur vereliblet. Samal ajal hävineb neid täpselt niipalju. Vere punane värvaine muutub seejuures kõigepealt roheliseks ja siis kollaseks- seda või näha sinikate näol. Uriiniga pissitakse väike osa kollasest ainest välja. Suurem osa jõuab maksa kaudu soolestikku. Seal võivad bakterid omandada veel ühe värvuse-pruuni. ( Allikas: Võluv soolestik G. Enders)
Väljaheite värvus:
1) Helepruunist kollaseni. See värvitüüp võib tekkida süütu haigusseisundi, Gilberti sündroomi puhul. See esineb 8%-l elanikkonnast. Tihtipeale need inimesed ei talu paracetamoli.
Kollaka väljaheite teine tekkepõhjus võib olla probleemides soolebakteritega.
2) Helepruunist hallini: Kui maksa ühendustee soolestikuga on katkenud või ummistunud, ei jõua vere värvained enam väljaheitesse. Halli väljaheite puhul on vaja kohe arsti juurde minna.
3) must või punane: hüübinud veri on must, värske veri on punane. Nende värvide esinemisel on väljaheitesse sattunud terved verelibled. ( Allikas: Võluv soolestik G. Enders)