Jõhvikas

Kevadistes marjades on tublisti vähem happeid, pektiini (kiudainet) ja vitamiine. Jõhvikas on looduslike hapete rikas (kuni 4%).  Kõige rohkem on jõhvikas sidrunhapet.  Sidudes kaltsiumi, mõjutab sidrunhape selle elemendi saatust organismis, takistades kaltsiumi-kesksete neerukivide teket ja kasvu. Hapete sisalduselt teisel kohal on bensoehape, millel on märkimisväärsed konserveerivad omadused.  See seletab, miks jõhvikad ja nendest tehtud hoidised väga hästi säilivad. 100g jõhvikaid annab vaid 25-35 kcal ja üle 3g kiudaineid. Jõhvikamarjad ja nendest pressitud mahl ergutavad seedenäärmete tegevust ja suurendavad söögiisu. Soovitatav on neid kasutada ka mao alahappesuse korral. Kuna jõhvikamarjadel on organismist vett väljutav ja mikroobe hävitav toime, soovitatakse neid süüa kuseteede ja põiehaiguste korral. Veel loodetakse meega segatud jõhvikamassile kurgu külmetushaiguste ja bronhiidi korral.  Jõhvikamahlamaske kasutatakse naha pleegitamiseks ja pigmendilaikude kaotamiseks. (Allikas: Normaalse söömise kursuste käsiraamat)
 

Suhkrustatud jõhvikaid soovitatakse süüa kõrge vererõhu alandamiseks. Pudruks tambitud jõhvikatest on abi lamatiste ravis. ( allikas: Normaalne söömine M. Zilmer, U. Kokassaar, T. Vihalemm)

Bensoehappe rikkuse tõttu on jõhvikad vastunäidustatud inimesele, kes põevad maksahaigusi.

Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. ( allikas: Normaalne söömine M. Zilmer, U. Kokassaar, T. Vihalemm)
Jõhvikas sisaldab proanto-tsüanidiine, mis takistavad Escherichia coli bakterite kinnitumist kuseteede epiteelile. Et infektsioon tekiks, peavad need bakterid epiteeli katva limakihi läbima ja kinnituma, jõhvikate tarvitamise toimel aga uhub uriin nad lihtsalt minema. 80-90% kuseteede põletikest on põhjustatud E. coli poolt, seepärast annab jõhvikas päris tugeva kaitse.
Samuti kaitseb jõhvikas neerukivide eest. ( allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr: 4)