Pähklid
Pähkleid loetakse parimaks arginiiniallikaks. Arginiin on aminohape, mis mängib tähtsat rolli haavade paranemises, detoksifikatsioonireaktsioonides, immuunfunktsioonis ja mitmete hormoonide sekretsioonis eh insuliin ja kasvuhormoon. Arginiin on näidanud kasulikku toimet südame-veresoonkonnale. See tõstab lämmastikoksiidi taset, lõdvestab seeläbi veresoonte seinu ja parandab organismi verevarustust, vähendab verehüüvete moodustumist ja vedeldab verd. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Seemnete ja pähklite röstimine kaotab paljud nende kasulikud omadused. ( allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr: 10)
Lisaks headele rasvadele leidub pähklites rikkalikult kiudaineid ja magneesiumit, ning neil on madal GI.(allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Pähklid sisaldavad oksalaate- oksaalhappe sooli, mis mängivad rolli neerukivide moodustamise. Neil, kellel on soodumus neerukivide tekkeks (kellel on neid korduvalt esinenud), peaksid kõrge ja mõõduka oksalaatidesisaldusega toiduaineid vältima. Väga kõrge sisaldusega on mandlid, maapähklid ja seesamiseemned. Kõrge sisaldusega on Brasiilia pähklid, sarapuupähklid, pekaanipähklid ja päevalilleseemned. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Uurimused kinnitavad pähklite tervislikkust - inimestel, kes söövad pähkleid üle nelja korra nädalas, on poole väiksem südamehaiguste risk kui neil kes ei söö pidevalt pähkleid. (allikas: P. Saarnia Rasvad Terviseks.)
Pähklitest on suhteliselt tugeva happelise mõjuga pistaatsiapähklid, maapähklid, Kreeka pähklid ja mandlid, aluselise mõjuga aga sarapuupähklid. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Sarapuupähklid on mitmekesisema bioväärtusega kui enamik teisi pähkleid. Pooltoorestel pähklitel ei ole õiget maitset ega ka toiteväärtust ning nad kipuvad kergesti riknema. Sarapuupähklite söödav sisu paistab silma eeskätt rohke lipiidide sisaldusega (100g sisaldab 55-62%). Samas on nad väga rohke monoküllastamata rasvhapete sisaldusega(40-50%) ja teevad oksükahjustuste vastu suhteliselt vähem vastuvõtlikumaks. Ka valke on pähklites rohkesti( 12-18%). Oluline on, et pähklivalgud on aminohappeliselt koostiselt inimesele suhteliselt bioväärtuslikud.
Paljud inimesed on pähklivalkude vastu allergilised. Kuna pähklid on tugevad allergeenid, piisab probleemide tekkeks ka tühistest kogustest. 100 grammine ports puhastatud sarapuupähkleid annab 600-660 kcal.
Puhastatud pähklitel on meeldiv kasvukeskkond mitmetele hallikutele, kes vastutasuks mükotoksiine sünteesivad. Need on inimesele mitmel viisil ohtlikud mürkained, mis kuumutamisel ei lagune ega eemaldu ka pesemisel. Hallitanud pähkleid ei tohi mitte mingil juhul süüa ega pakkuda lemmikloomadele. (Allikas: Normaalse söömise kursuste käsiraamat)
Sarapuupähklites on rohkem kiudaineid kui teistes pähklites. (allikas: P. Saarnia Rasvad Terviseks.)
Sarapuupähklite kasulikkuse üheks põhjuseks peetakse vaserohkust- 100g pähkleid annab vaske 145% soovitatavast päevasest kogusest. Vask võitleb vabade radikaalide vastu. 100g pähkleid annab ka 89% päevasest E-vitamiini kogusest.(allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
India pähklites on rohkem kui teistes pähklites magneesiumi, umbes 260mg sajas grammis, mis on üsna suur hulk.(allikas: P.Saarnia Rasvad Terviseks.)
Tegemist on seemnetega, mis kinnituva üksikuna anakardipuu (cashew tree) vilja- anakardiõuna põhja külge. India pähkleid koos koorega ei turustata, kuna koorte sisepind sisaldab söövitavat vaiku, mida tarvitatakse näiteks lakkide ja putukatõrjevahendite koostises. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Kreeka pähkel : kui pähklite hulgast valida välja kõige kasulikum, siis on see kindlasti Kreeka pähkel. Selles superpähklis leidub palju asendamatuid rasvhappeid, mida teistes toiduainetes pole. Ka omega-6 ja omega-3 suhe on suurepärane ning seetõttu on Kreeka pähklitega kerge parandada rasvhapete suhet toidus. Pähkleid mandleid ja seemneid on vaja säilitada külmkapis, et säilimisaeg oleks pikem. Tootjad soovitavad säilitada neid külmkapis ja kasutada ära mõne kuu jooksul pärast pakendi avamist. Eriti tuleks soojuse eest kaitsta Kreeka pähkleid, sest nendes on palju polüküllastamata rasva- need tasub ära süüa mõne nädala jooksul pärast avamist. (allikas: P. Saarnia Rasvad Terviseks.)
Kreeka pähklid sisaldavad rikkalikult antioksüdante, eriti ellaaghapet, mis kaitseb rakke vabade radikaalide kahjustuste eest, aitab detoksifikeerida potentsiaalseid vähki tekitavaid ühendeid ja takistab vähirakkude paljunemast. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Brasiilia pähklid ehk parapähklid:
Need pähklid on suure toitainesisaldusega, kaks Brasiilia pähklit annavad kokku 90 kalorit, umbes sama palju kui üks kanamuna. Muude pähklite hulgas paistavad nad silma rikkaliku seleenisisaldusega. 100grammis on 103mcg seleeni. Brasiilia pähkel on ka väga hea kroomiallikas. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Mandlid:
On kahesuguseid mandlipuid- ühed kannavad magusaid ja teised kibedaid pähkleid. Esimesi süüakse, teistest tehakse õli. Mandlid on rasvarikkad (kuni 60%), neis on ka rikkalikult antioksüdantseid flavonoide ja ka amügdaliini (2-4%), mida tarvitatakse loodusliku vähiravimina. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Kastanid:
meil kasvav hobukastan ei ole söödav, neid peetakse isegi mürgiseks. Maailmas on aga mitmeid söödavaid kastaniliike. Peaaegu alati röstitakse või keedetakse. Kastanid on ainsad madala rasvasisaldusega pähklid, kuid sisaldavad rohkesti C-vitamiini, samuti olulisel määral vitamiine B1, B2 ja B6 ning foolhapet. Kastaneid loetakse suurepäraseks mangaani- molübdeeni- ja vaseallikaks, neist saab ka tublisiti magneesiumit.(allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Kookospähklid:
Kookospähkel on rasvarikas, kuid eripärask on see, et tegemist on valdavalt küllastunud rasvaga. Tais, kus kasutatakse kookospähklit igal pool, on vähki haigestumus äärmiselt madal. Filipiinidel kutsutakse kookospalmi elupuuks. Kookospähklid on suurepäraseks mangaani- molübdeeni- ja vaseallikaks. Ning heaks seleeni-ja tsingiallikaks. Sisaldab ka lauriinhapet, mille ainsaks muuks looduslikuks allikaks on rinnapiim. Viiruse- ja bakterivastane. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Makadaamiapähklid:
Rasvasisaldus 72% ja valku leidub vähe. Makadaamiapähkel on hea magneesiumi ja kaaliumiallikas. Makadaamiapähkliõli sobib hästi küpsetamiseks, sest sisaldab vähem polüküllastamata rasvhappeid. Pähkel sisaldab E-vitamiini näiteks 4,5korda rohkem kui oliiviõli.(allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Maapähkel:
on tegelikult kaunvili ning on tavalise herne ja läätse sugulane. Pähkel sisaldab 50% rasva, 25%valku ja 25% süsivesikuid. Lisaks monoküllastamata rasvadele annavad maapähklid tublisti biotiini, tokoferoole, foolhapet, vitamiine B1 ja B3 ning mineraale magneesiumit, fosforit ja mangaani. Kaitseb südant ja veresooni. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Pekaanipähklid:
Magusavõitu hõrgu maitsega, osaliselt tänu kõrgele rasvasisaldusele (71%)- rasv esineb peamiselt südamele tervisliku oleiinhappena. Sisaldab taimseid stereole, millel on kolesteroolitaset langetav mõju. Suurepärane B1- ja hea B3- , B5- ja E-vitamiini allikas. Mineraalaineid on ka palju, eriti mangaani, vaske, molübdeeni ja tsinki. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Pistaatsiapähklid:
Suurepärane tervislike rasvade (72%), valgu-ja kiudainerikas, neist saab ka kõvasti vitamiine ja mineraalaineid. Pähklite hulgas on ta kõige rikkalikum kaaliumiallikas. Kaitseb kõrge vererõhu eest. Sisaldab põletikuvastast ühendit oleanoolhapet. Nad vähendavad maksa kahjustavate ensüümide aktiivsust, st soovitatakse kollatõve puhul. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)
Männipähklid:
Enamus männipähklite oomega-3 rasvhapete sisaldus ei ole väga kõrge, küll aga Siberi seedrimännipähklitel, milles leidub neid märkimisväärselt. Viimased sisaldavad ka palju E-vitamiini. On isegi väidetud, et Siberi seedripähkliõli ületab oma bioloogiliselt väärtuiselt oliiviõli, mida on harjutud pidama maailma parimaks. seal leidub ka aineid, mis aitavad kaalu langetada ja ohjavad söögiisu. Mitmetel juhtudel on täheldatud maitsetaju muutumist, mis ilmneb mõned päevad pärast nende söömist ning kestab kuni nädala. Tegemist on ohtu seisundiga. (allikas: ajakiri Toitumisteraapia nr 18)